Jacklyn Toomesoo: „Kui sa ise oma unistust ei täida, siis ei tee seda ka keegi teine“
Loodus on Jacklyn Toomesoo elus olnud olulisel kohal nii kaua, kui ta ennast mäletab. Täna tegutseb ta matkajuhi ja MTÜ Pajuharakad eestvedajana, viies lapsi, noori ja täiskasvanuid loodusesse märkama, avastama ja kogema. Tema jaoks ei tähenda loodus ainult matkamist, vaid oskust näha neid väikeseid detaile, millest inimesed igapäevaselt mööda kõnnivad.
Alustame nimest – MTÜ Pajuharakad on väga meeldejääv ja vahva nimi. Kuidas selline nimi sündis ja mis lugu selle taga peitub?
Pajuharakate nimi sündis niimoodi, et ma tahtsin tegelikult inimeste loodusteadmisi suurendada. Pajuharakas on rahvapärane nimetus pasknääri kohta. Paljud inimesed ajavad pasknääri omakorda hallrästaga segamini.
Ma tahtsingi väikest vimkat inimestele mängida, et nad hakkaksid uurima, kes need Pajuharakad siis tegelikult on.
Kuidas sa ise Pajuharakaid kirjeldaksid?
Pajuharakad käivad õues, looduses, uurivad, mängivad ja on uudishimulikud. Anname inimestele võimaluse näha neid pisikesi detaile, mida tavapäraselt ei märgata, ning olla päriselt kohal nii looduses kui ka üksteise jaoks. See ongi meie põhitegevus.
Mis hetkel tundsid, et sinu missiooniks on seda loodusekogemust teistega jagada ja Pajuharakad luua?
See tunne, et ma tahan teistega jagada seda, mida ma ise olen näinud ja õppinud, on tegelikult minu sees olnud viimased üksteist aastat, alates sellest ajast, kui ma välismaalt tagasi Eestisse kolisin.
Siis jäi see kuidagi tahaplaanile, sest oli vaja kool lõpetada ja eluga edasi minna. Aga pärast tööalast läbipõlemist jõudsin punkti, kus küsisin endalt, mida ma nüüd edasi teen.
Ja ainus loogiline jätk tundus luua Pajuharakad ning hakata tegelema noorte ja lastega, et ennetada seda, mida paljud täiskasvanud hiljem läbi elavad.
Viimase tõuke andis ettevõtluse baaskoolitus. Sealt tuli juba inkubaator ja kuidagi läks kõik väga loogiliselt edasi.
Sa räägid palju looduse märkamisest. Mida inimesed sinu arvates kõige sagedamini märkamata jätavad?
Kui sa kõnnid mööda laudteed rabas, siis pisikest huulheina märkavad väga vähesed inimesed. Aga selleks, et teda märgata, pead sa päriselt kükitama või lausa pikali viskama.
See ongi see, mida ma tahan, et inimesed kogeksid – meie ümber olev loodus ei piirdu ainult selle sissekäidud rajaga.
Mind paeluvad väga ka kõik need väiksed tegelased, keda inimesed sageli tähele ei pane. Näiteks sipelgad ja lehetäid. Väga paljud teavad, et nad olemas on, aga ei mõtle sellele, kuidas nad omavahel seotud on või kuidas nad käituvad.
Minu enda lemmikmaailm on linnud. Ornitoloogia on minu jaoks ääretult põnev. Esmapilgul tunduvad linnud hästi süütud, aga tegelikult on neil väga keerulised suhted ja käitumismustrid.
Loodus on sind saatnud juba lapsepõlvest peale. Milline on sinu kõige varasem mälestus sellest?
Ma olin umbes kolmene. Ema otsis mind õuest taga ja hõikas: „Mummi, mummi, kus sa oled?“
Jooksin tema poole, pihk kinni. Kui käe avasin, oli seal suur must põrnikas. Mina olin täiesti veendunud, et see on lepatriinu. Tegelikult oli see aiajooksik.
See on esimene lugu, mida ma enda kohta mäletan. Juba siis tahtsin teada, mis on kivide all, mis toimub põõsaste vahel ja mis maailm seal üldse peidus on.
Sinu visioon on kasvatada põlvkond, kes tunneb oma juuri ja väärtustab loodust. Kui keeruline on tänapäeval lapsi loodusesse päriselt kohale tuua?
Väga keeruline.
Nutiseadmed on lastel olemas juba kooli minekust alates. Suhtlus käib internetis, kooliasjad käivad internetis.
Aga ma olen märganud, et need õiged lapsed leiavad tee ise sinu juurde. Need, kes tahavad seigelda ja päriselt kohal olla.
Ma ei ole kunagi öelnud, et telefoni ei tohi kaasa võtta. Nad võtavad telefonid kaasa küll, aga hiljem olen saanud tagasisidet, et neil ei olnud lihtsalt aega seda kasutada.
See mäng ja teistmoodi olemine võtavad tähelepanu endale.
Sul on tiimis üks väga eriline neljakäpaline giid, Sally. Milline on tema roll?
Tema roll on tegelikult äärmiselt lihtne – lihtsalt olla.
Kui lastega loodusesse minna, siis alguses tahavad kõik temaga joosta. Sally jookseb ja lapsed jooksevad. Aga päeva lõpuks ei jookse enam keegi. Kõik longivad rahulikult tagasi.
Nad on ennast maha laadinud.
Mulle on öeldud, et Sally on minu hingeloom. Ta oli mulle kõige raskemal ajal suureks toeks ja kuidagi kasvame me koos edasi.
Ja eks temaga on metsas julgem ka. Tema nina tunneb palju rohkem kui minu nina. Kui peaks kuskil karu läheduses olema, siis loodan küll, et Sally märkab teda enne mind.
Milliseid tegevusi saab Pajuharakatelt lähiajal kogeda?
Kindlasti päevamatku, päevalaagreid ja rohkem kaasata ka täiskasvanuid. Mõte on korraldada näiteks naiste väelaagreid.
Samuti on plaanis noortele veematkad, sest adrenaliin meeldib neile väga. Ja palju küsitakse ka laste sünnipäevi metsas.
Kuidas jõudsid Kesk-Eesti ettevõtlusinkubaatorisse?
See tuli üsna loogilise jätkuna pärast ettevõtluse baaskoolitust.
Mõtlesin, et miks mitte kasutada võimalust, kui ümber on inimesed, kes oskavad aidata ja on ühe telefonikõne kaugusel.
Ja eks Toomas ütles ka alguses, et tule. Kui sulle juba öeldakse, et tule, siis on mõistlik see pakkumine vastu võtta.
Kuidas on inkubaator sind aidanud?
Ma ei teinud MTÜ-d kohe ära, vaid seedisin seda mõtet peaaegu aasta.
Praegu tegeleb minuga rohkem Annika. Tema on selline inimene, kes pakub ideid, küsib küsimusi ja vahel ka surub tagant.
Alustavale ettevõtjale on vaja kedagi, kes natukene tagant surgiks, siis sa oled julgem. See hirm on alguses, et äkki kellelegi ei lähe peale, äkki ei taheta sinu pakutavat ja selles suhtes on abi olnud hästi palju.
Milline on olnud sinu suurim ahhaa-moment inkubatsioonis?
Kõige suuremad ahhaa-hetked on olnud suurematel sündmustel, kus kohtun teiste ettevõtjatega ja näen seda sära nende silmis.
Eriti jäi meelde jõulupidu, kus tutvustasin oma ideid ja rääkisin ka naiste väelaagri mõttest. Siis sain aru, et kõik need inimesed minu ümber võiksid olla osa sellest. Kellel on koht, kellel teadmised, kes teeb süüa.
See koostöövõrgustik ja tutvused ongi kõige ägedam asi, mille ma inkubaatorist kaasa olen saanud.
Kuhu Pajuharakad lähiaastatel lendavad?
Minu viie aasta suur unistus on kirjutada raamat sellest, kuidas märgata looduse pisikesi detaile.
Kindlasti tahan teha endale nime inimesena, kes oma valdkonda päriselt tunneb ja valdab.
Ja muidugi tahan, et laagrid, programmid ja kõik muu areneksid nii kaugele, et ma ei peaks enam mõtlema, kas mul järgmisel kuul tööd on või ei ole.
Mida ütleksid inimesele, kes unistab oma ideest, aga ei julge alustada?
Ühel hetkel jõudsin arusaamiseni, et kui sa ise seda ei tee, siis sinu eest ei tee seda mitte keegi teine.
Kui sul on unistus, siis ainult sina saad seda täita.
Ja kui sul on hirm, et äkki põrud, siis see on ainult hirm. Tegelikku tulemust sa enne ei tea. Ja kui põrudki, siis pole midagi. Lihtsalt leiad uue suuna ja liigud edasi.
Fotod ja video: Taavi Bergmann, TaaVID Meedia OÜ
