Rauno ja Martin hoiavad Endla Craft Distilleryga elus ehedat destilleerimiskunsti
Rauno ja Martin Laasik on isa ja poeg, kelle loodud Endla Craft Distillery toob Jõgevamaale täiesti uue hingamise käsitööalkoholi maailmas. Nende esimene toode, piiratud väljalaskega džinn sündis unikaalse rahvusvahelise koostööna Saksamaal, kuid tulevikuvisioon on luua erakordseid maitseid puhtast ja kohalikust toorainest, olgu selleks siis suhkrupeet või oma aia kirsid. Otsus ühine destilleerimiskoda asutada tekkis lihtsalt soovist teha elus midagi teistmoodi ning noorema generatsiooni unistusest end ettevõtluses proovile panna. Nad usuvad, et just põhjalik eeltöö, julgus abi küsida ja asjadega päriselt pihta hakata on aidanud neil seljatada esimese aasta suurimadki väljakutsed.
Kuidas sündis otsus, et isa ja poeg panevad seljad kokku ja loovad päris oma destilleerimiskoja?
Rauno: See otsus tuli tegelikult lihtsalt. Ükspäev tekkis mõte, et tahaks elus midagi teistmoodi teha. See valdkond on mind ka varem huvitanud, kuna vanavanemad on seda teinud ja sai poisikesena kõrvalt nähtud. Lisaks on siin üks huvitav kokkusattumus: kunagi ammu töötas minu naise sugulane teisel pool raba Norra mõisa viinavabrikus. Nüüd siis teeb meie suguvõsa alkoholi siinpool Endla järve.
Martin: Mulle endale meeldib see osa, et ma olen veel hästi noor ja see pakkus ideaalset võimalust ennast tõestada – teha midagi, mis on päris oma. Mul on alati olnud mõte olla ettevõtja.
Rauno: Ja kuna me kumbki ei suudaks seda teed üksi läbi käia, on kahekesi palju parem. Üks teeb ühte asja rohkem, teine teist.
Perega äri tegemine on eriline. Kuidas olete ettevõttes rollid ja vastutuse omavahel ära jaganud?
Martin: Rollid on üsna lihtsad. Mina tegelen kogu paberimajandusliku poolega – raamatupidamine, turundus ja bürokraatia on kõik minu ajada.
Rauno: Mina tegelen praegu rohkem destilleerimiskoja ehitusega ja muude asjadega, mida kohapeal vaja on. Mina tegutsen rohkem kätega, tema peaga. Tulevikus on meil vaja palju ringi sõita ja asju ajada, siis on hea, et üks on asjaajaja ja teine on kogu aeg tootmises kohapeal olemas. Üksi oleks seda kõike võimatu hallata.
Ettevõte sai just aastaseks. Kui te vaatate korraks tagasi, siis mis on olnud selle esimese aasta suurimad üllatused või õppetunnid?
Martin: Ütleme nii, et probleeme on olnud oodatust palju rohkem. Kõik probleemid, millele oskad mõelda, on juhtunud, ja ka need, millele isegi mõelda ei oska. Ettevõtlusega kaasneb palju stressi ja vastutust. Kuna toodame alkoholi, on see riigi poolt tugevalt reguleeritud ning me peame tegema kõik õigesti. Kuid positiivne üllatus on see, et riigi poolt on tegelikult väga palju toetust. Kui oled otse küsinud – näiteks Toiduametilt või Maksuametilt –, siis on alati aidatud.
Rauno: Sa pead mõtlema nagu males kümme käiku ette. Me oleme võtnud hoiaku, et me pigem küsime ja käime kõik punktid läbi, et teha kohe alguses asjad õigesti. Kui sa ise oled viisakas ja küsid, siis tullakse sulle palju paremini vastu. Pärast ümbertegemiseks ei ole meil aega ega raha. Eestlasel on vahel raske võõra käest abi küsida, aga küsija suu pihta ei lööda.
Teie esimene toode on džinn nimega „Esimene pilk“ ja see valmis Saksamaal. Kuidas selline rahvusvaheline tootmisprotsess välja nägi?
Martin: Selle tegemine Saksamaal oli tegelikult meie destilleerija Doris Kuhni idee, kes on ise Münchenist pärit. Ta viskas mõtte õhku, et teha teha valmis toode seni kuni destilleerimiskoda valmib, ja leidis läbi oma tutvuste seal kohaliku destilleerimiskoja, kes meid vastu võttis. Ideest teostuseni läks aga pool aastat ja see protsess oli üle kivide ja kändude. Asjad venisid – nii sildid kui ka pudelid.
Rauno: Isegi kui me olime juba Saksamaal kohal, polnud õiged pudelid veel jõudnud! Olime Münchenis vabal päeval ringi vaatamas, kui tuli teade, et pudelid on kohal, aga need on valed.
Martin: Õnneks olid sealsed destilleerijad kõige sõbralikumad inimesed. Nad ütlesid, et minge rahulikult Eestisse tagasi, kui õiged pudelid jõuavad, paneme nad ise pudelisse, pakime ära ja saadame teile. Tänaseks on meil 1900 pudelit seda piiratud väljalaskega džinni käes. Teist korda me sama retsepti ei tee, nii et see on tõesti eriline.
Kas džinn ongi teie põhifookus või on oodata ka muid maitseid?
Martin: Džinn on lihtsalt esimene toode, mis aitab käivet luua, sest näiteks viskit pead sa aastaid ootama. Aga me kindlasti ei taha ennast brändida ainult kui džinnitootjat. Rõhk on kvaliteetse piirituse toomisel, eri piiritusjookidel ja erilisemal toorainel.
Rauno: Meie pikem plaan ja nišš on hakata tootma alkoholi suhkrupeedist, tehes sellest brändilaadset toodet. Samuti on meil plaanis puhtad liköörid – näiteks kirsiliköör, mille tarbeks hakkasime juba kirsiaeda rajama, et tooraine tuleks otse meilt. Me teeme käsitööd väga tõsiselt, tahame toota puhtaid jooke ja lasta oma destilleerijal uusi ägedaid retsepte välja mõelda.
Mis ajendas teid liituma Kesk-Eesti ettevõtlusinkubaatoriga ja millist tuge lootsite sealt leida?
Martin: Sattusin sinna läbi ühe tuttava ja läbisin alguses baaskoolituse. Jõgevamaa Arendus- ja Ettevõtluskeskuse inimesed andsid mulle julguse see samm astuda ja kõik mängu panna. Ilma nende abita me täna siin ei oleks. Toomas on aidanud meid alkoholibürokraatiaga ja Leili on olnud asendamatu tugi toetuste kirjutamisel. Olen tänaseks kirjutanud kaks toetust – PRIA ja starditoetuse – ja esimesele saime juba jaatava vastuse. Leili nõudlikkus on super, sest toetuste kirjutamine ei ole lihtsalt “kirjutan paari päevaga ära”, see nõuab kuudepikkust süvenemist ja detailset läbimõtlemist.
Rauno: Nagu Leili meile esimesel kohtumisel ütles, kui me muretsesime rahastuse pärast: „Ole rahulik, sa leiad raha.“ Ja nii ongi läinud.
Mida te soovitaksite inimesele, kes unistab oma ettevõttest, kuid pole veel esimest sammu julgenud teha?
Martin: Hakka lihtsalt pihta! Kui sa hakkad tegutsema, toob elu sulle need õiged inimesed ja tutvused, keda sul vaja on. Ja teiseks – kui sa lähed kohtumistele (näiteks inkubaatorisse), siis ole ettevalmistunud. Pane kirja, mida sa tead, mis on su plaan ja mida sa tahad küsida. Inimesed võtavad sind tõsiselt siis, kui näevad, et sa oled ise vaeva näinud.
Rauno: Küsi julgelt inimeste käest, isegi kui küsimus tundub jabur. Keegi ei too sulle midagi hõbekandikul koju, selle kandiku pead sa ise üles otsima. Kui sa ise usud oma ideesse ja pingutad, siis aitavad ka teised sind edasi!
Fotod ja video: Taavi Bergmann, TaaVID Meedia OÜ
