Kesk-Eesti naisettevõtjad avastasid Kagu-Eesti väe

27.–29. mail viis Kesk-Eesti ettevõtlusinkubaator naisettevõtjad õppereisile Kagu-Eestisse, kus ettevõtlus ei tähenda ainult kasumit, vaid ka pärandi hoidmist, kogukonna kasvatamist ja julgelt omamoodi olemist. Kolme päeva jooksul kohtuti inspireerivate naistega, kes on loonud oma ettevõtted südame, visiooni ja järjekindlusega. 

1. päev

Õppereis sai alguse Tartus peetud varajase lõunaga, misjärel suunduti otse Setomaa südamesse. Esimene peatus tehti Hal’as Kunn kunstigaleriis, kus Kauksi Ülle ja Evar Riitsaar avasid seto kultuuri ja hõbeehete müstilist maailma. 

Selgus, et seto naise ehted pole kunagi olnud pelgalt iluasi. Näiteks suurtel sõlgedel on sügav kaitsev ja hinge hoidev tähendus. Huvitava faktina toodi välja vanad pulmakombed: usuti, et liigne rõõmustamine enne pulmi ja kolm päeva kestva peo ajal toob kaasa kehva abielu. Esimene ehe pandi tüdrukutele kaela juba 12-aastaselt, kuid uhke rinnasõle sai naine alles abielludes, pärandusena oma emalt. 

Setode maailm mõjus korraga nii salapärase kui ürgselt tugeva kultuurina. „Setod pole ei eestlased ega venelased, nad on pisut see ja too – nad on setod,“ kõlas mõte, mis jäi saatma kogu õppereisi. 

Õhtu viis osalejad Ilmaveere residentsi, kus oma lugu jagas laulja ja ettevõtja Lenna Kuurmaa. Linnatüdrukuna üles kasvanud, kuid lapsepõlves palju aega Türil veetnud Lenna on leidnud Kagu-Eestis oma tõelise rahu. 

Kunagi krooni ajal soetas Lenna vana talu Setomaal. Ühel hetkel sõitis ta mitmeid kordi koos abikaasaga mööda vanast kirikule kuuluvast hoonest, millega tekkisid uued ideed. Peagi selgus, et unistuse elluviimine nõuab aga palju rohkem kui algselt planeeritud 300 000 eurot. Projektid, toetused ja aastatepikkune töö muutsid Ilmaveere tänaseks paigaks, kus kohtuvad loodus, disain ja rahu. 

„Ma ei läheks enam kunagi linna tagasi,“ tunnistas Lenna. Tema sõnul on maaelu tema jaoks puhkus, mitte koorem. Samas rõhutas ta ka tasakaalu tähtsust – piisav uni, perega koos olemine ja oskus märgata hetke, kui kõike saab liiga palju. 

2. päev

Teine päev algas Värska Sanatooriumis, kus juhataja Kairi Ustav rääkis ausalt piirkondliku ettevõtluse rõõmudest ja valukohtadest. Kairi on tõeline raudnaine – ta juhib 46-aastase ajalooga 120 töötajaga ettevõtet, pendeldab igapäevaselt Tartu ja Värska vahet ning on lisaks läbinud mitmeid Ironmani triatlone.  

Värska sanatoorium on jäänud truuks raviteenustele ajal, mil paljud tervisekeskused liiguvad meelelahutusspaa suunas. Sanatooriumi mudel põhineb pikematel raviperioodidel (5–10 päeva), kus klient saab personaalse raviplaani – alates arstlikust vastuvõtust, protseduuridest kuni liikumis- ja kultuuritegevusteni. Raviteenuste keskmes on kohalik ravimuda ja mineraalvesi. Sanatooriumi kõrval on siiski ka vastvalminud kuurort, kus peamiselt peatutakse lühemat aega ja nooremate poolt.

Igapäevaselt tuleb Kairil tegeleda ka maisemate probleemidega nagu töötajate leidmine, kehv transpordiühendus ja piirilähedase piirkonna väljakutsed. 

„Tahaks juhtida ettevõtet, aga pean tegelema ka regionaalprobleemidega,“ sõnas ta otsekoheselt. 

Päev jätkus Maagõkõsõ kodurestoranis, kus Sirje Kruusamäe pakkus sooja sõira kodumoosiga ning veel soojemat elutarkust. Sirje on loonud turvalise ja positiivsusest pakatava oaasi, kuhu tullakse spetsiaalselt kohale, kuigi asukoht on kolmest küljest Venemaaga piiratud.

„Kui ei taha käia tööl, siis ei pea käima tööl,“ ütles Sirje mõttega, et oma asja tehes ei tundu töö enam tööna ning ettevõtjana saad aega planeerida nii, kuidas endale sobib. 

Maagõkõst ei soovi ta kasvatada lõputult suureks. Sirje korraldab aastas vaid mõned suuremad kontserdid ja hoiab teadlikult aega ka iseenda jaoks. See mõjus osalejatele värskendava vastandina maailmale, kus pidev kasv näib olevat ainus mõõdupuu. 

Hingla kultuuritalus rääkis Jane Vabarna seto käsitööst ja naiste rollist pärandi hoidjana. Üle kilo kaaluvad ehted, kahe patsiga abielunaised ja leelotamise traditsioon avasid maailma, kus rõivastel ja ehetele oli lisaks ilule ka sügav sotsiaalne tähendus. Muidugi ei ole ka rahvarõivasse sättimine kiire protsess, igal esemel on õige viis selle kandmiseks ja ehtel oma lugu. Tuli välja ka teine põhjus, miks pulmade ajal nuteti – sellest ajast peale pidid naised kandma juukseid ja kulmi katvat linikut, mis ei olnud ka kõige kergemate killast. Ja sõlg on seto naistel nii suur, sest selle väärtus peab olema lehmaga samaväärne, juhuks kui peale mehe surma peab pere üksi ülal pidama.

Kriisa talos õpetas Ingrit Kala sõira valmistamist ning rääkis käsitöö tegelikust väärtusest. Tema lugu puudutas paljusid – endisest koolitöötajast sai pärandturismi eestvedaja, kes on aidanud säilitada oskusi, mida vahepeal peaaegu enam ei olnudki. Näiteks peavööd ei teinud keegi tükk aega kuniks üks naine võttis kätte, harutas olemas oleva vöö, et õppida selle tegemist.

„Puhtalt käsitööga ära ei ela, sest ostja jaoks on see kallis ja müüja jaoks odav,“ tõdes ta ausalt. Käsitööringid ongi hea võimalus selgitada, kui odavalt tegelikult näiteks peavööd müüakse. Olgugi et seto käsitöö on ajamahukas, on tema korraldatud käsitöölaagrid väga populaarse ja ta jätkab nende korraldamist, sest kultuur ei püsi iseenesest, keegi peab selle edasi andma. 

3. päev

Kolmanda päeva hommik algas müstilises Mooska suitsusaunatalus, kus Eda Veeroja rääkis suitsusaunast kui elufilosoofiast. 

90ndate alguses oli ta Võrumaal üks esimesi naisettevõtjaid ning meenutas muiates, kuidas teda tollal esitleti „nagu kahe peaga lohet“. Tänaseks on tema töö aidanud viia Võrumaa suitsusauna UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja ja teinud saunas suitsutatud lihast hiti (Mooskas suitsutatakse aastas lausa 10 tonni liha!). 

Mooskal ei käida lihtsalt saunas. Sinna tullakse kogema vaikust, rituaali ja iseendaga kohtumist. Sauna köetakse pikalt, saunas käimine kestab 3-4 tundi, seal ei kasutata seepi ning isegi tuhal on oma tähendus. 

„Saunajutud jäävad sauna,“ ütles Eda ja see lause võttis kogu kogemuse olemuse hästi kokku. 

Uue-Saaluse veinitalus kohtuti Maris Kivistikuga, kes alustas täiesti uut elu keskeas. 50-aastaselt ettevõtjaks hakanud ja Põhja-Eestist koos abikaasaga Lõuna-Eestisse kolinud Maris toodab endises laudas kohalikust toorainest kvaliteetveine, vermutit ja muid jooke. 

Pererahvas usub kindlalt, et Eesti vein saab olla ainult Eesti toorainest. See tähendab pidevat katsetamist, ilmast sõltumist ja suurt kannatlikkust. Nüüdseks on nad viinapuude kasvatamisel keskendunud sordile Solaris, lisaks on neil ka astelapaju istandus, aga suure osa marjadest ostavad nad kohalikelt tootjatelt. 

Viimane peatus viis osalejad Ferlasse, kus keemik Kadri Piho toodab probiootilisi fermenteeritud jooke. Tema ettevõte sündis terviseteemadest ja soovist luua midagi, mis päriselt inimesi aitaks. 

Koroona ajal Tallinnast Võrumaale kolinud pere leidis siit mitte ainult puhtama vee, vaid ka võimaluse luua ettevõte, mille toodang müüakse Eestis läbi ja ekspordiks ei jagugi. 

Kuigi viimased kuud on olnud keerulised sisendhindade tõusu tõttu, ei rääkinud Kadri kordagi loobumisest. Vastupidi – tema visioon on viia tervislikud joogid tulevikus ka kontoritesse, et inimesed oleksid tervemad ja töövõimelisemad. 

Kolm päeva Kagu-Eestis näitasid, et ettevõtlus võib olla väga erinev. See võib sündida vanavanemate talus, suitsusaunas, vanas laudas või hoopis väikeses Setomaa külas maailma serval. 

Aga kõiki neid naisi ühendas üks oluline joon – julgus teha asju omal moel. 

Õppereisilt ei võetud kaasa ainult uusi kontakte või teadmisi ettevõtlusest. Kaasa võeti ka tunne, et elu ja töö võivad olla palju rohkem kooskõlas, kui me igapäevaselt uskuda julgeme. 

 

Õppereisi kaasrahastas Euroopa Liit